Oli vihmane päev ja lasteaiaõpetaja tõmbas parajasti pisipõnnile kummikuid jalga.
Naine sikutas kuidas jaksas ja poiss lükkas jalga ikka sügavamale.
Kerge see töö polnud.
Lõpuks, kui teinegi kummik oli suure vaevaga jalga tiritud, tõdes poiss: “Need on vales jalas!”
Poisil oli õigus ja sajatusi alla neelates kiskus lasteaiaõpetaja kummikud poisil jalast ja hakkas neid uuesti õigesse jalga toppima.
Kui kummikud taas jalga saadi, voolas naisel higi ojadena.
Siis aga taipas poiss: “Kuule, need ei ole üldsegi minu kummikud!”
Õpetaja luges mõttes kümneni, et vältida vandesõnu.
Tõmbas siis hambad ristis kummikud jalast ja küsis poisilt: “No miks sa siis kohe ei öelnud?”
“Need on minu venna kummikud ja emme käskis need mul täna jalga panna!” vastas poiss.
Tädi oli närvivapustuse äärel ja käis välisuksel õhku ahmimas.
Tuli siis tagasi ja tõmbas poisile uuesti kummikud jalga, ise näost tulipunane ja hingeldav.
Huhh…..lõpuks ometi valmis!!!
Seejärel küsis poisilt: “No nii, kus su kindad on?”
“Panin need kummikute sisse, et nad ära ei kaoks……..”
