Läheb üks vene uusrikas mööda tänavat ja näeb, kuidas üks prükkar kerjab.
Midagi nagu jõnksatab uusrikka südames – astub ligi ja viskab kodutule 100 dollarit.
Jõuab vaevalt autosse istuda, kui märkab, et üks teine uhke limusiin peatub, millest astub välja Putin ja sammub otsejoones prükkari poole.
“Tere, Tolik, kuhu sa vahepeal kadunud oled? Läheks sööks koos lõunat?”
“Ei saa, näed, pean tööd tegema! Õhtul ehk….”
Vaevalt jõuab Putin ära sõita, kui tuleb teine masin – välja astub Lukašenko, kes läheb samuti seda kodutut teretama.
“No tere, Tolik, sind pole jupp aega näha olnud! Lähme pärast koos õhtustama?”
“Ei saa, ma leppisin Putiniga juba kokku. Homme võib-olla…”
Uusrikas ajab end masinast välja, läheb prükkari juurde tagasi ja pärib:
“Kuule, kuidas sa sihukesi mehi tunned, ise oled tühine prükkar?”
“Noh, ma tunnen veel oi-oi missuguseid mehi!” kiitleb mees.
“”Tead, sõidame homme Vatikani!” teeb uusrikas ettepaneku. “Kui sa näitad, et sa Rooma paavsti ka tunned, siis kingin ma sulle nii suure summa raha, et su lapselapselapsed ka kunagi tööle minema ei pea!”
Jõuavadki Rooma ja lähevad Püha Peetruse platsile.
Uusrikas jääb rahvasumma, kodutu trügib majja.
Saab ilma probleemideta kõikidest turvameestest mööda ja mõne aja pärast ilmubki paavsti kõrval rõdule.
Vaatab rahva ekka, otsib silmadega uusrikast ja näeb, kuidas too ära minestab.
Pärast, kui nad uuesti kokku saavad, küsib prükkar uusrikkalt, miks too ära minestas.
“Tead, hea küll, Putin ja paavst ja kõik…suudan veel kuidagi mõista…Aga vot see oli juba liig, kui hiinlaste delegatsioon platsile tuli ja nad hakkasid giidilt küsima, kes see valges rüüs seal Toliku kõrval seisab…”