Kapi alt tuli välja rott, selline vana ja soliidne, paks, hõbehalli karva ja pikkade hallide vurrudega.
Läks üle põranda külmiku juurde, nikerdas ukse lahti, hiivas selga rõnga Krakovi vorsti ja asus tagasiteele.
Kui oli jõudnud seinas oleva rotiaugu juurde, märkas selle kõrval rotilõksu, millel söödaks kuivanud juustutükk.
“Nigu väiksed lapsed…” mühatas rotiisand ja puges oma urgu.
Vana ja soliidne rott
