Kaugemal elav tütar helistab Võrumaal elavale emale.
Muu jutu seas küsib, et kas uus kaev on valmis kaevatud ja millal saab torusid vedama hakata. Ema vastab seepeale: “Vakk juu!”
Tütar mõtles, et ju on telefoniühendus kehv ja polnud hästi kuulda. Küsib uuesti, et kas uus kaev on valmis. Ema seepeale juba kõvema häälega: “Vakk juu!”
Tütrele tundub asi juba imelik ja kordab veel küsimust. Ema juba resoluutselt: “Vakk juu!”
Tütar vihastab ja käratab emale, et mis mõttes sa mind sõimad, ma ju küsisin, et kas kaev on valmis ja sina muudkui sõimad- fuck you, fuck you, kas sa üldse tead, mida sa ütlesid.
Ema: “Mis ma iks ütli? Vakk juu joba tõist nädälit, ei süü’ kah, õnnõ juu! Ku ütskõrd kainõss saa, küll siss kaib tuu kao kah är’!”
(Vakk oli kaevumeistri nimi, kes oli parasjagu tsüklisse sattunud…)
Vakk juu
