Vana Fred oli surma lävel.
Sugulased kutsusid haiglasse vaimuliku.
Kui too astus haige voodi juurde, halvenes vana Fredi seisund järsult ja ta palus žestide abil märku andes kirjutusvahendit.
Vaimulik ulatas talle viivitamatult pliiatsi-paberi ja vana Fred, võtnud kokku viimased jõuriismed, viskas midagi paberile.
Siis ta suri.
Vaimulik otsustas, et on parem, kui ta kohe seda kirja leinavatele sugulastele ei näita, ja pistis selle taskusse.
Matustel, kui vaimulik oli järelehüüde lõpetanud, avastas ta, et on samades riietes, mis olid tal seljas siis, kui vana Fred suri.
Vaimulik ütles:
“Kas te teate, et vahetult enne surma andis vana Fred mulle kirja. Ma pole seda veel lugenud, aga Fredi tundnud inimesena olen kindel, et selles peitub vabastav sõnum teie kõigi jaoks.”
Vaimulik võttis taskust kirja ja luges:
“Mees, sa seisad täpselt minu hapnikuvoolikul!”
Vaimulik ja vana Fred
