Kord läks neeger arsti juurde ja kurtis, et kole palavik on ja stabiilsed külmavärinad ning tervis on täiesti tuksis. Arst mõõtis patsienti pealaest jalatallani:
“Mnjah… Olge, palun, nii kena ning võtke riidest lahti!”
Mustanahaline klient oli küll äärmises hämmingus, ent võttis ometi sõna lausumata kehakatted maha.
“Nii, mnjah, see, et… palun minge sinna akna alla kapi ja laua vahele ning laskuge neljakäpukile.”
Neeger vaatas taas arstile pikalt otsa, vangutas pead ning tegi, mis kästi. Kui ta oli seal oma kaks-kolm minutit oli asetsenud, ütelnud arst, et too võib nüüd tõusta.
“Tulge nüüd siia, palun,” oli tohtri järgmine palve.
“Nüüd seiske, palun, sinna diivani ja tooli vahele ja toetage käed vastu diivani seljatuge…”
Neegrile oli see juba liig mis liig: “Kuulge, ma ei tulnud siia selleks, et te minu üle irvitaksite! Ma ütlesin, et mul on väga paha olla ja ilmselt kõrge palavik. Mis kino te siin teete, kas te ei saa aru või?!”
Doktor uuris hajameelselt ärritunud ning kergelt lõdisevat patsienti:
“Mnjaa… ja-jah. Eeei.. jaa, ma usun teid. Muidugi, muidugi. Siiski palun, et te nii teeksite, nagu ma ütlesin!”
Heakene küll. Ilmse vastumeelsuse ja porinaga võttis neeger nõutud poosi.
“Jaa-jaa, juba parem… Nii. Ja nüüd, tulge palun siia kahe laua vahele ning heitke pikali…”
Aafrika veri hüppas püsti ning röögatas:
“Kurat, ma kaeban teid kohtusse! Ma olen haige, mul on pilt peaaegu läinud. Mul on võib-olla kopsupõletik või tont teab, mis ja teie käsite mul alasti mööda külma kabinetti ringi litutada ja tola mängida!”
Arst tõusis nüüd püsti, asetades sulepea mingile laual lebavale joonisele:
“Te olete haige, eks ju?”
“Miks, kuradi päralt, ma siis siia tulin!?”
“Te soovite, et ma teie tõve vastu rohtu leiaksin, eks?
“Mis te uurite! Loomulikult ei tulnud ma siia striptiisi tegema!”
“Selge. Sain sellest ju kohe aru. Aga palun saage ka minust aru. Mulle tuleb homme hommikul kabinetti uus must nahkmööbel ja mul pole veel õrna aimugi, kuhu seda panna…”
Uus must nahkmööbel
