Kohtuvad kaks sõpra.
“Ja kuidas su uljaspeast vanaema siis ka elab? Kas laseb ikka veel trepikäsipuid pidi liugu?” küsib üks teiselt.
“Jah, kuid nüüd on see tal juba raskem!” vastab teine. “Ma mähkisin nimelt kogu trepi ulatuses käsipuude ümber oksatraati.”
“Ja see peatas su vanaema?”
“Seda mitte, küll aga aeglustas ta liikumist…”
