Jüri on juba tükk aega Marisse armunud olnud.
Ühel päeval võtab ta julguse kokku, astub Mari juurde ja ütleb:
“Üksi elamisel on kindlasti oma võlu, kuid ükskord saabub aeg, mil hakkad soovima kellegi teise seltsi… Kellegi, kes peab sind täiuslikuks, oma iidoliks… Kellegi, kes kuulub täielikult sulle, kes on hea ja ustav ka rasketel aegadel, kes jagab sinuga nii rõõme kui muresid…”
Oma rõõmuks märkab Jüri, kuidas Mari silmadesse ilmub sümpaatiasära.
Neiu noogutab ja vastab õhinal:
“Ma arvan, et see on suurepärane mõte! Kas tahad, et tulen sulle appi kutsikat valima?”