Keset merd saarekesel asub majakas, kus elab majakavaht. Sügis, väljas pime ja kõle, merel keskmine torm ning keset seda tormi väike paadike.
Paadikeses aerutab elu eest postiljon, kes toob majakavahile kirja.
Lõpuks jõuab paat saare randa. Paadist astub välja postiljon üleni märg ja vihane. Läheb siis majaka juurde ja hakkab jalgadega ust taguma ise karjudes:
”Kuule sina, litapoeg, tule välja, ma tõin sulle kirja!”
Viie minuti pärast avaneb üks ja majakavaht astub välja.
Postiljon kukub karjuma, et elavad siin igasugu lollpead, tema peab aerutama merel, oma elu ohtu seadma ja kõige lõpuks oota veel ukse taga ka!”
Majakavaht:
”On nüüd kõik või?”
Postiljon:
”No enam vähem!”
Majakavaht:
”Nii, sa üldiselt võta vaiksemalt ja ära nii palju mölise, muidu tellin endale ajalehe!”
Tule välja, ma tõin sulle kirja!
