Perestroika aeg.
Enamik asju on saada ainult talongide eest.
Kõigil suur vabadus, ka prostituutidel.
Et aga haigused ei leviks, oli ka nendele ettenähtud kord kuus arstlik läbivaatus.
Et nad ei koormaks asjatult Ujula tänava sanitaar-epidemiloogiajaama läbivaatuspunkti ega segaks teisi inimesi, oli neile ettenähtud vaid üks kindel päev kuus.
Seisavad siis litsid pikas sabas, otsaga lausa Kalevi ujulani välja.
Läheb mööda vanamutike ja näeb pikka järjekorda.
Kohe küsima, et mis siin müüakse.
Üks litsike polnud ka suu peale kukkunud ja vastas, et siin müüakse tükksuhkrut ilma talongideta!
No sellise väärt pakkumise peale sätib mutike ennast vapralt järjekorra lõppu seisma.
Ootab siis oma järjekorra ära ja kui registratuuri jõuab, küsib registraator temalt üllatunult: “Mida sina siin teed??? Endal pole hambaidki suus!”
Kuna mutike oli juba pool päeva ainult tükksuhkrust unistanud, tuli vastus kiirelt: “Mina imen!”
Tükksuhkur
