Elasid kord Ida-Virumaal kaks väga kurja ja õelat venda.
Nad olid päratu rikkad ja tänu rahale õnnestus neil avalikkuse eest oma kurjust varjata.
Käisid korralikult kirikus ja paistsid välja nagu kaks eeskujulikku ristiinimest.
Siis aga vahetus kirikuõpetaja ja uus ning värske õpetaja sai kohe aru, mis meestega tegemist on.
Õpetaja oli ka terava keelega ja tema pühapäevased jutlused suurendasid kogudust jõudsalt.
Õpetaja vaatas, et kirik ei suuda enam inimeste vajadusele vastu tulla, ja alustas korjandust uue seminariruumi ehitamiseks.
Ehitus sujus aga vaevaliselt, kuna masu oli söönud inimeste raha ja annetusi tuli väga vähe.
Ühel päeval suri aga üks kurjadest vendadest.
Teine vend läks õpetaja juurde ja palus, et õpetaja peaks kõne tema venna matustel.
“Ma maksan teile kõne eest summa, mis lubab teil ehitada valmis seminariruumi,” seletas teine vend. “Aga mul on üks tingimus – oma kõnes peate te ütlema, et mu vend oli pühak!”
Õpetaja jäi nõusse ja kuri vend andis talle ehituse lõpetamiseks piisava hulga raha.
Järgmisel päeval, matustel, ei hoidnud õpetaja ennast tagasi: “See mees oli väga kuri ja õel mees! Ta pettis inimesi, oma naist ja alandas oma peret! Kuid võrreldes oma vennaga oli ta tõeline pühak…!”
Tõeline pühak
