Sõidan tööasjus Tartust Tallinna. Linnapiiril võtab mind vastu sõidute rivi, sähvivad sinised vilkurid.
“Kurat küll!” vannun ma südamest.
Operatsioon “Kõik puhuvad!”
Seda oli mulle täna küll hädasti tarvis, niigi juba laevale hilinemas!
Üks kolge suundub minu auto poole:
“Load! Mingeid asju on kaasas?”
Osutan nõutult kõrvalistmel vedelevale kotile.
“Avage!”
“Hoopis narkokontroll!” mõtlen ja avan koti.
“Aint läppar ongi vä? Avage pakiruum!”
“Seal pole midagi peale varurehvi.”
“Palju see läppar maksab?”
“Uuena ostes maksis umbes 1500,” vastan viisakalt.
“Üks protsent 1500st on…” pomiseb kolge, võtab taskust kalkulaatori ja hakkab tigedalt laupa kortsutades klõbistama. “Hm…Ee…Võlgnete 15 eurot!” hüüab ta lõpuks võidukalt. “Makske palun ära!”
“Mida-mida???” küsin samuti äreval häälel.
“Müügimaks, noh, üks protsent! Savisaar kehtestas alates tänasest Tallinnas tollitsooni. Pole kuulndki vääää? Kus pees sa elad, mees??? Tallinna TVd tuleb vaadata, selge?!?”
“Tartus ei ole Tallinna TVd, meil on ALO TV…”
“See on teie mure ja probleem! Ärge mängige ninatarka!”
“Aga ma ei kavatse ju seda arvutit müüa!” karjatan ma viimaks vihaselt. “See on mu tööarvuti, ma teen sellega tööd!”
“Muidugi! Seda te räägite kõik! Kas sa seda tõestada saad?”
Helistan firma tegevjuhile ja õnneks seekord võtab ülemus minu kõne vastu.
Ulatan mobiili tüübile.
Too haugatab küsimuse, kuulab mõne hetke, pomiseb siis: “Okei, su vennal vedas!” ja annab telefoni mulle tagasi.
Hetkeks on ta pilk kui surnud siilil, aga siis süttib ta silmades sajavatine pirn:
“Aga auto, see on teil isiklik, mis?”
“Isiklik….”
“Uus mudel, hästi hoitud, see teeks siis umbes 300 000…” ümiseb kapp ja hakkab taas arvutama. “Üks protsent 300 000st teeb…”
“Teeks ikka arvuti eest, tegelikult plaanisin müüa küll…”
“No näete, ma oleks justkui teadnud!” venitab tüüp lõbusalt. “Otsige nüüd siva kolm kivi, ma kirjutan teile vahepeal kviitungid välja!”
“Kivid???” urisen juba üsna korralikult.
“Nojah-noh! Savisaarel on tänavaaukude lappimiseks vaja. Tsaariajal olevat sama kord olnud. Ja vaadake et oleks vähemalt rusikasuurused!”
Longin siis teepeenrale kive otsima.
Ma ei ole õnneks ainus.
Ühel teadjamehel on koguni labidas kaasas.
Kui kividega auto juurde tagasi jõuan, saan kaks kviitungit.
Üks näitab, et müügimaks tasutud, teine, et kivid vastu võetud.
“Seda vanamutti ja vanameest seal näete vä? Nemad on eriti suures k*ses!” näitab raha saamise järel lahkemaks muutunud Mupokas mulle viisakalt riietatud vanapaari, kes kurvalt oma Volvo juures seisavad.
“Neil on terve kotitäis ehteid kaasas – kõrvarõngad, sõrmused, kaelakeed ja mis kõik puha! Ajavad jura, et tahtsid tütrele enne pulmi perekonna juveelid kätte anda! Nüüd maksavad end siniseks!”
Vaatan enne masinasse istumist veel korra ringi.
Minust mõni auto eespool on A. Le Coqi veokas.
Juht karjub, et kogu see õlu on tal oma tarbeks, et midagi müüa ta ei kavatse ja et tal on täna õhtul paari sõbraga väike pidu…
Ronin üleni värisedes autosse ja sõidan Tallinna sisse.
Järgmine kord pean õnneks siia tulema alles õige mitme kuu pärast…
Tere tulemast Tallinna!
