Pargis seisab skulptuur, mis kujutab noormeest ja neidu. Ühel ilusal päeval tuleb võlur ja äratab nad ellu. Ta ütleb neile:
«Täna saab täis 100 aastat sellest päevast, kui see skulptuur siia püsti pandi. Te olete täpselt 100 aastat siin teineteise kõrval kivikujudena seisnud. Selle puhul annan ma teile võimaluse olla tund aega inimesed. Te võite rääkida, liikuda, teha kõike seda, millest te sada aastat unistanud olete.»
Poiss ja tüdruk vaatavad teineteisele otsa ning neil paistab mõlemal üks ja sama mõte olevat. Nad naeratavad vandeseltslaslikult, võtavad käest kinni ja kaovad jooksuga põõsa taha. Veerand tunni pärast tulevad nad tagasi, mõlemal näod rõõmust säramas.
Võlur ütleb:
«Kus te, kullakesed, tulete? Teil on veel aega. Minge käige veel ringi, tehke veel midagi.»
Poiss küsib tüdrukult:
«Tahad, teeme korra veel?»
Tüdruk ütleb:
«Hea küll. Aga teeme seekord vastupidi – sina hoiad tuvi kinni ja mina s*tun talle pähe.»
