Mai tea, kuda see juhtus, et ma lasin end mutil ära rääkida, et läheme suveks maale vanaema juurde. Aga igatahes nii läks. Vist lubas spinneri osta.
Kohale jõudes tuli kohe esimene pauk – WIFIT ei olegi. Ma olin nagu, džiisas kus dšanglisse ma nüüd sattunud olen. WIFIT ei ole, mismõttes nagu? On selline asi üldse võimalik, et wifit ei ole?
Ooot oot aga mis mast see siis sealt üle võsa paistab, sealt peaks WIFIT küll tulema. Seda ma olen oma noores elus küll õppinud, et kui on mast, siis on ka wifi.
Vanaisa ütles, et see on sigala piksevarras, internetti sealt ei tule
Sigala piksevarras? Ok, cool cool… Internetti ei tule, aga mida sealt siis tuleb?
“Sitahaisu”
“Et siis no WIFI?
Vanaisa, “Nõu vihvi”.
Siis kutsuti sööma. Ma olin naq allright allright, tuju kohe tõusis… väike panini, kerge vanilla milkshake… ja siis tõstis Vanama pannkoogid lauale.
Ma olin nagu camoon…. fuk jälle pannkoogid. 3 aastat tagasi viimati käisin, siis olid ka jälle pannikad. Kaua võib?
Chop chop, lendab kööki tagasi, mixib väikse vahemere risoto kokku ja tüümianiga ei koonerda…vanaema you have tüümian, right?
Vanaema, “Nõu tüümian, tolko petersell”.
Lõin käega, “ah kuradile kõik!”. Siis vaatasin, et vanaisa oli vahepeal voodisse check inni teinud. Vanama ütles, et ära sega teda, tal ristluud valutavad aga ma olin suht hungry ikka.
“Kle papi, sul pole siin midagi teha, aja käru kuumaks, käi linnas ära, too Hesbist suured juustueined… ja käi korterist ka läbi, ma unustasin selfisticki maha…. ma nägin, et seal tee ääres on mingid varemed, see on hea taust selfide jaoks, viskan väikse filtri peale, huuled prunti, perse uppi ja faseris 40 laiksi nagu maast leitud.
“Aa ja sul siin mingi imelik kõrvadega loom… too loom ka välja, tahaks selle taustal ka selfit teha”.
“Mis imelik loom? See on hobune”.
Hobune, jobune whatever, thats not the point granddad. Noh, hakkad juba minema vä? Nii kaua kui sa linnas ära käid, ma teen siin seni puuladumist veidi.
Granddad kohe elavnes ja ajas end nagisedes istuli…”ohoh, kui tubli poiss” ja hõikas kööki vanaemale…”ja sina ütled, et meie poiss on ludri… näed ei ole siin midagi ludri, puid tahab laduda…tööd tahab teha!”.
“Tubli poiss, lähme, ma näitan sulle” ja pani käe õlale.
Ma olin nagu watch out….ära kisu mu kardiganist, venitad veel kaelaaugu liiga väikseks… sa võid küll mu granddad olla aga kardigan on püha.
Miskipärast vedas ta mu kuuri taha ja näitas, näe, puud on siin, lao sinna.
Ma olin suht surprised, mis asi see siis on? Et nagu reaalis hakkan puid laduma? Llubage mul LOL´ida. Mis see on mingi koonduslaager vä? Ma tulin maale chilllaxima.
Vanaisa, “Ise ütlesid, et tahtsid ju puid laduda!”.
No no no… mul siin moblas puudeladumise game… sa jumala misunderstuudisid mind. Et näe… näpuga siit tõmbad, siis saad punkte ja siis unlockid maagilise kristallhalu millega saab draakonhalu unlockida ja see annab kohe +200.
Vanaisa vangutas pead. Mulle aga tundus, et kogu see maale tulemise event hakkas nagu ära vajuma. Oli vaja energy ja chillax kohe peale saada!
Nõjatusin granddad´i poole ja sosistasin, “Pssssst GD, ütle parem, kus siin väheke paffi saaks sebida… you know?”
Mis asja?
“Spliffi, purukest, maffi,..rolliks kerge jointi, tõmbaks highesse ära…”
Vanaisa vandus endamisi, haaras siis mul turjast ja püksipersest kinni ning viskas mu kuuri kõrval kasvavasse nõgesepõõsasse.
Ajasin end nõgesepõõsast püsti. Igaltpoolt kipitas ja tulitas. Tunne oli uudne, suht fine. Kergelt võttis nagu kupli ka sõitma ja lükkas energy peale…. linnas võiks sellisel kraamil täitsa minekut olla. Allright, allright… puhkus maal hakkas nagu vaikselt looma!
