Keset Atlandi ookeani läheb põhja reisilaev.
Suurde 16-aerulisse päästepaati satub väga mitmesugusest rahvusest inimesi.
Paat on küll varustatud joogiveega, kuid toitu pole paraku üldse.
On külm ja märg ning päästelaevu pole kuskil näha…
Kolmandal päeval on kõik pääsenud näljast hullumas.
Otsustatakse tõmmata liisku ja keegi ära süüa.
Liisk langeb kreeklasele.
Kreeklane süüaksegi ära ja sõutakse tasapisi edasi.
Kolme päeva pärast muutub nälg jälle väljakannatamatuks.
Tõmmatakse uuesti liisku ja seekord satub liisk portugallasele.
Ka portugallane süüakse ära.
Möödub veel kolm päeva, endiselt on külm ja märg, päästelaevu pole…
Ja taas tunnevad paadis viibijad nälga.
Tõmmatakse kolmandat korda liisku ja seekord langeb liisk inglasele.
“Loomulikult , džentelmenid,” ütleb inglane viisakalt, “meil on aus mäng ja te sööte mu ära! Aga lubage mulle viimane sõna.”
Viimane sõna talle antakse ja inglane räägib:
“Nooruses teenis ma Briti laevastikus ja tean, et iga päästepaadi põhja all on veel teine põhi, ning nende kahe põhja vahel on kalakonservid!”
Põhjalauad kistaksegi üles ja leitakse tõepoolest suur hulk kalakonserve!
Kui mehed on end kõrini täis õginud, kargavad kõik inglase kallale:
“Kuule, mees, see on ju täielik ebaõiglus! Kreeklase sõime ära, portugallase sõime ära – miks sa varem ei öelnud, et paadis kalakonserve on???”
“Vaadake, džentelmenid,” ütleb inglane häbelikult, “asi on selles, et ma juba lapsest saadik vihkan kalakonserve…”
Suur päästepaat
