Alljärgnev seletuskiri on saadetud ühele Šveitsi Kindlustusametile ja kirjeldab ühte mõtlematut teguviisi.
“Vastuseks Teie palvele lisainformatsiooni osas tahaksin ma Teid teavitada järgmises: õnnetuse kirjeldamise 3. küsimuse vastusena kirjutasin ma oma õnnetuse põhjuseks “mõtlematu teguviis”. Teie palusite mul seda täpsemalt lahti seletada, mida ma käesolevaga ka teha püüan.
Elukutselt olen ma katuse-panija/katuse-katja. Õnnetuse päeval töötasin ma üksinda ühe seitsmekorruselise uusehituse katusel. Kui ma oma tööga valmis sain, oli mul 250 kg katusekive üle jäänud. Kuna ma neid treppi mööda alla tassida ei tahtnud, otsustasin ma need tünniga, mis oli kinnitatud köie otsa ja mis omakorda jooksis üle rulli, hoone väliskülge pidi alla lasta.
Niisiis kinnitasin ma all köie maa külge, läksin katusele ja laadisin tünni täis. Siis läksin ma jälle alla tagasi ja sidusin köie lahti. Ma hoidsin seda kindlalt käes, et siis 250 kg katusekive aeglaselt alla lasta.
Kui Te 11. küsimuse vastusest õnnetuse kirjeldamise formularis järele vaatate, märkate Te, et minu tookordne kehakaal oli umbes 75 kg. Kuna ma olin väga üllatunud, kui äkitselt maapinna jalge alt kaotasin ja mind ülespoole tõmmati, kaotsin ma oma otsustamisvõime ja unustasin köiest lahti lasta…
Ma usun,et siinkohal ei pea ma ütlema, et ma aina suurema kiirusega hoone külge pidi üles kihutasin. Umbes kolmanda korruse kõrgusel kohtusin ma tünniga, mis ülevalt tuli. See seletab minu koljuluumurru ja murdunud rangluu. Vaid põgusa pidurduse järgselt jätkasin ma üleskihutamist ja ei peatunud enne, kui mu käe esimesed sõrmelülid olid rulli vahele muljutud. Õnnekombel säilis mul kiire otsustusvõime ja ma hoidsin valust hoolimata kogu jõuga köiest kinni.
Ometigi paiskus tünn umbes samal ajal vastu maad ja tünnipõhi lõi tünnist lahti. Ilma katusekivideta kaalus tünn umbes 25 kg. Siinkohal viitan ma veelkord minu 11 küsimuses äratoodud 75-kilosele kehakaalule. Nagu Te endale ette võite kujutada, alustasin ma nüüd kiiret laskumist. Kolmanda korruse kõrgusel kohtusin ma jälle, seekord altpoolt tuleva, tünniga. Sellest tulenevalt minu mõlemad murdunud pahkluud ja marrastused minu jalgadel ja alakehal.
Kokkupõrge tünniga aeglustas minu kukkumist, nii et minu vigastused kokkupõrkel kivihunnikuga olid kaunis väikesed ja ma murdsin endal vaid kolm selgroolüli. Mul on siiski väga kahju Teile teatada, et kui ma kivihunnikul lebasin ja tühja tünni üleval kuuenda korruse kõrgusel enda kohal nägin, veelkord oma otsustamisvõime kaotasin! Ma lasin köiest lahti, mispeale tünn seekord vahepeatuseta alla tuli, mul kolm hammast välja lõi ja ninaluu murdis…”
