See on Jumala kingitus

Nunn ja preester satuvad kõrbes hätta – nende veokaamel sureb.
Nad jäävad laagrisse, kuid päästjaid ei tule ja veevarud hakkavad vähenema…
Hädalised palvetavad ja hakkavad end tasapisi surma vastu valmistama.
“Kas tead, õde, ma tahaksin enne surma kas või kordki paljast naist näha…” lausub preester. “Kas oled nõus riided seljast võtma ja mulle oma alastust näitama?”
Nunn rõivastubki lahti, öeldes aga ise preestrile:
“Ja mina, isa, pole elu sees alati meest näinud. Ehk oled sinagi nõus riided seljast võtma?”
Ka preester võtab end alasti.
Nunn silmitseb teda ja küsib:
“Püha isa, mis on see väike jupats, mis su jalgevahel ripub?”
“See on Jumala kingitus, mu laps! Kui ma selle sinu sisse panen, loob see uue elu.”
“Jumala eest, ära seda siis minu peale raiska!” hüüab nunn. “Pista see meie surnud kaameli sisse!!!”