Saaremaa praam

Hilisõhtuses sadamas jalutab sügavas masenduses blondiin. Tema “sponsor” leidis endale noorema ja viskas blondiini oma villast välja.
Raha ei ole, peavarju ei ole… Blondiin valmistub ahastusest juba merre hüppama, kui keegi noormees kaastundlikult küsib, mis neiukesel viga on.
Blondiin räägib nuuksudes oma raskest olukorrast ja noormehel tekib nutikas mõte. Ta ütleb blondiinile, et on madrus ja võib blondiini oma laeval “jänesena” Ameerikasse viia – seal oleksid nii ilusal tüdrukul piiramatud võimalused.
Blondiin kaalub asja, leiab, et Eestis teda tõesti enam miski kinni ei hoia, ja nõustub. Mõeldud-tehtud: noormees hiilib blondiiniga pimeduse varjus laevale ja peidab blondiini ühte päästepaati presendi alla. Hommikul asub laev teele. Igal ööl tuleb noor madrus blondiini vaatama, toob talle süüa, vahel ka pudeli veini, mille nad koos kuuvalgel ära joovad… Tänutäheks seksib blondiin temaga sealsamas laevatekil päästepaadi varjus. Selline elu kestab kaks nädalat, kuni kapten ühel hommikul päästepaate kontrollides blondiini leiab ja selgitust nõuab. Blondiin seletab, et üks madrus lubas ta Ameerikasse viia ja lisab kelmikalt silma pilgutades: “Noh, teate küll, kuidas see käib – mina kasutan teda ära, tema kasutab mind ära…”
“T e m a kasutab küll, ” mühatab kapten. “See siin on Saaremaa praam!”