Jimmyle kingiti jõuludeks täiskasvanud papagoi. Papagoil olid halvad käitumismaneerid ja veel hullem sõnavara. Tema noka vahelt tuli katkematu sõim. Jimmy püüdis linnu käitumist parandada, korrutades talle ilusaid ja viisakaid sõnu ning mängides kaunist muusikat, kuid miski ei aidanud. Kui ta linnu peale karjus, muutus see veel agressiivsemaks, kui ta linnu pihku võttis ja raputas, muutus see ainult ebaviisakamaks. Lõpuks haaras Jimmy raevuhoos linnul kaelast ja pistis ta külmkappi. Mõne minuti jooksul oli kuulda vaid papagoi vandumist ja jalahoope vastu külmiku ust, siis saabus absoluutne vaikus. Kartuses, et ta on linnule tõsiselt viga teinud, avas Jimmy külmkapi. Papagoi astus vaguralt tema väljasirutatud käele ja lausus:
“Vabanda, et ma sind solvasin, et ma ropendasin ja ennast halvasti üleval pidasin. Palun anna andeks. Ma luban ennast parandada.” Jimmy oli rabatud sellisest muutusest linnu käitumises ja pidi juba küsima, mis selle põhjustas, kui papagoi jätkas:
“Kas ma tohiksin küsida, millega kana hakkama sai?”
