Vao küla pagulaskeskuse ees kükitab mugavuspagulane Ahmed ja sülitab katkiste hammaste vahelt maha. Korraga ilmub tema ette haldjas:
„Olen reformierakondlik sotsiaalne liberaalhaldjas ja täidan kolm su soovi!”
„Vaata, millised hambad mul suus on!” ägab Ahmed. „Ma soovin, et mu hambad jälle terved oleksid!”
Ei jõua Ahmed oma soovi veel lõpunigi öelda, kui riigikogu võtab juba vastu otsuse pagulaste tasuta hambaravist ja mehe suus särab 32 lumivalget hammast.
„Ma igatsen väga oma nelja naise, viieteistkümne lapse, vanemate, kuue venna ja kaheksa õe ning mu naiste vanemate-õdede-vendade järele,” jätkab Ahmed oma teise sooviga. „Majuta nad uhkesse viiekordsesse villasse, mis oleks mööbli ja kodutehnikaga täielikult varustatud.”
Plaksti kõrgub villa Vao küla madalate ja viletsate majakeste vahel, Ahmedi süles aga on kaks riigikogu poolt vastu võetud seadust: pagulaste perekonna ja kõigi sugulaste eelisjärjekorras vastuvõtmisest ja riigi tagastamatust laenust maja ostuks-ehitamiseks ja täielikuks sisustamiseks.
Õnnelik Ahmed ei teagi enam, mida kolmandaks soovida. Lõpuks lausub ta:
„Muuda mu nahk valgemaks ja õpeta eesti keel selgeks. Ühesõnaga – tee minust tõeline eestlane nimega Jaan Tamm!”
Järgmisel hetkel on kõik Ahmedi poolt soovitu äkki kadunud, tema aga kükitab taas pagulaskeskuse ees ja sülitab läbi oma vigaste hammaste maha.
„Mis juhtus?” karjatab mees.
„Kuidas teil pole häbi, härra Tamm, oma riigilt tasuta hambaravi ja soodsat kodulaenu kerjata?!?” noomib haldjas. „Teie olete eestlane ja peate enda eest ise hoolitsema! Kaduge mu silmist ja otsige endale töö!!!”
Reformierakondlik sotsiaalne liberaalhaldjas
