“Kuule, sõber, kas sa vaataksid natuke aega mu puskariaparaadi järele? Mul on tarvis tunnikeseks linna minna.” palub Joonas naabrimeest.
“Kuidas ma pean seda tegema?” tahab naaber selgitust.
“See on lihtsamast lihtsam – paned selle spiraali otsa alla purgi ja tünni valad kaks ämbrit vett. Kui see soojaks läheb, kallad vee ära ja tood uue.”
Naaber istus aparaadi juurde ja kui paar purki oli märjukest täis saanud, võttis ämbrid ja läks uue vee järele. Kui ta täis ämbritega tagasi tuli, leidis ta ees ootamas kaks politseinikku.
“No nii, hakkame nüüd siis protokolli koostama!” hõõrusid politseinikud heast meelest käsi, et olid puskariajajale peale sattunud.
“Mis siis ikka, hakake aga kirja panema: “Lähen mina mööda tänavat ja näen, et naabri majast tõuseb suitsu. Mina arvasin, et seal on tuli lahti läinud. Panin kaks ämbrit vett täis ja tulin tuld kustutama. Mingit tuld ma aga eest ei leidnud, hoopis kaks võmmi istusid naabri majas ja ajasid puskarit!””
Puskariajajad
