On sügis, pime ja kõle. Merel möllab keskmine torm ning keset seda tormi hulbib väike paadike.
Paadikeses aerutab elu eest postiljon. Ta peab viima kirja majakavahile, kes elab keset merd asuval saarel.
Viimaks jõuab paat saare randa. Postiljon, üleni märg ja vihane, läheb majaka juurde ja hakkab jalgadega ust taguma:
“Hei, tule välja, ma tõin sulle kirja!”
Tükk aega ei tule keegi. Lõpuks uks avaneb ja majakavaht vaatab välja.
Postiljon kukub karjuma: “Elavad siin ikka igasugu lollpead! Mina pean merel aerutama, oma elu ohtu seadma ja kõige lõpuks veel ukse taga ootama!”
“On nüüd kõik või?” pärib lõpuks majakavaht.
“No enam-vähem!” vastab postiljon.
“Sa üldiselt võta vaiksemalt, muidu ma tellin endale päevalehe käima!”
