Põhjakõrbenud insener longib Pärnu muulil.
Tuju täitas sant.
Pole tal peret, kodu ega raha.
Elab kapi taga oma pimeda ema juures.
Mõtleb, et uputab ennast ära ja saab vaevast lahti.
On juba vette hüppamas, kui märkab punniga pudelit hulpimas muuli kivide vahel.
Uudishimust hakkab pudelit vetikatest puhtaks nühkima, kui käib üks sähvatus ja pesueht džinn seisab mehe ees.
„Ma olen juba nii vana, et täidan oma vabastamise eest üksnes ühe sinu soovi“, ütleb džinn.
Insener mõtiskleb nats ja soovib: „Ma tahan, et mu ema näeks, kuidas minu naine paneb meie lapsele meie uue maja magamistoas teemantkäevõrusid ümber randmete!“
„Kurat küll!“ mõtleb džinn. „Jälle mingi insener! Mul on neilt veel palju õppida…“
Põhjakõrbenud insener ja džinn
