Pime mees läks restorani ja istus laua taha.
Kelner, kes oli üksiti asutuse omanik, ulatas talle menüü.
„ Vabandan, härra, aga ma olen pime ja ei saa lugeda menüüd. Ulatage mulle palun eelmise kliendi kasutatud kahvel, ma nuusutan ja teen selle põhjal oma tellimuse.“
Asjast põnevil kelner tõi mustade nõude laua pealt ühe kahvli ja ulatas selle pimedale.
Pime tõstis kahvli nina juurde ning nuusutas pikalt.
„Oo, see sobib! Tooge palun pikkpoiss ja kartulipuder.“
„Uskumatu“ ütles omanik köögis Theresa’le, oma naisele, kes oli kokk seal, ning rääkis mis juhtus.
Mõni päev hiljem tuli pime uuesti tagasi ning omanik viis taas talle menüü.
„Härra, kas te ei mäleta mind!? Ma olen see pime mees…“
„Oi, vabandust, ma ei tundnud teid ära.. Kohe toon kasutatud kahvli!“ Ning ta läks ja tõi selle.
Üks kõva tõmme sõõrmete kaudu, ja pime mees ütles:“ See lõhnab hästi, võtan makaronid juustu ja brokkoliga.“
Mitte tahtes uskuda seda, mis toimub, ütles omanik oma naisele, Theresa’le, et järgmine kord, kui pime tuleb, testib ta teda.
Pime tuli järgmisel nädalal, omanik nägi teda eemalt tulemas ja jooksis ruttu kööki.
Ta ütles oma naisele: “Theresa, hõõru kahvlit oma aluspükste vastas, enne kui ma viin selle pimedale.“
Nii Theresa tegigi ja omanik läks pimeda juurde kahvliga.
„Tere õhtust, härra, sellel korral ma mäletasin teid ning kahvel on juba valmis!“
Pime pani kahvli oma nina juurde, nuusutas tugevalt ning ütles: “Hmm, ma ei teadnudki, et Theresa siin töötab…“
Pime mees restoranis
