Töölt kodu poole jalutades märkasin tee ääres õnnetut naisterahvast, kel oli autoga midagi juhtunud. Lähemale jõudes taipasin, et autol oli lõhkenud esimese vasakpoolse ratta rehv, mistap ta ei saanud edasi sõita.
Ise ma eriline autoparandaja pole ja ega mul mingeid riistugi kaasas polnud, kuid otsustasin aidata naist sellega, millega saan ning nii me koos möödasõitvaid autosid peatama asusimegi. Juba kolmas või neljas auto pidaski kinni. Sellest hüppas välja lühemat kasvu siilisoenguga meesterahvas, kes, saanud ülevaate olukorrast, ütles, et tal kenasti vastavad riistad kaasas, läks pagasniku juurde, võttis sealt ruupori ning karjus üle tänava: “Miks keegi kurat ei tee midagi?! Ei näe või?!”
Kui me teineteist aitame, saamegi Eesti paremaks!
