Mõned päevad tagasi sattusin kasutama ühistransporti. Pressinud ennast pilgeni täis autobussi, hakkasin uurima võimalusi pileti augustamiseks. Paistab, et ise ei küündi kompostrini, noh selge siis, et tuleb pilet edasi anda. Vaatan enda ees seisvat meesterahvast ja mõtlen: kuidas tema poole pöörduda, kas sinatades või teietades. Mõtlen loogiliselt:
-Tegemist on ekspressbussiga, seega kui see meesterahvas eelmises peatuses maha ei läinud, siis järelikult sõidab ta minu linnaossa.
-Sõidab, lilled peos, järelikult naise juurde.
-Lilled on ilusad, järelikult ilusa naise juurde.
-Linnaosas, kus elan, on ainult kaks ilusat naist: minu abikaasa ja minu armuke.
-Minu armukese juurde see mees ei saa sõita, kuna parajasti sõidan ise tema juurde.
-Järelikult sõidab ta mu naise juurde.
-Minu naisel on kaks armukest: Pets ja Tiit.
-Pets ei saa see olla, kuna ta on ära Rootsis töölähetusel.
Seega: “Noh, Tiit, löö pilet läbi!”
“Kust Teie mind tunnete?!?”
