Käib kohus. Meest süüdistatakse naise tapmises.
“Kohtualune, palun rääkige, kuidas asi oli.”
“Ähh, naine ei tahtnud mulle süüa teha, võtsin riiulilt haamri ja koputasin vastu pead.”
Tagareast kostub mehe hääl:
“Pagan küll, milline tõbras!”
Kohtunik manitseb härrat ja jätkab:
“Kohtualune, mis sai edasi?”
“Edasi? Siis ma koputasin igaks juhuks veel korra haamriga.”
Sama härra jälle tagareast:
“No ütle sa nüüd, sellist tõbrast annab ikka otsida!!!”
“Härra, saame aru, et mõrvar on teile vastik, aga ärge segage kohtu tööd.”
“Asi pole mõrvas. Ma olen selle tõpra naaber ja olen temalt kaks korda tahtnud haamrit laenata. Aga tema ikka, et haamrit ei ole ja haamrit ei ole!!!”
No sellist tõbrast annab ikka otsida!
