Kalamees püüab juba hommikust saati kala, kuid ebaedu – no kohe üldse ei näkka!
Võtab siis kotist pudeli viina ja hakkab jooma.
Päev kaldub juba õhtusse, aga lõpuks jääb talle siiski üks pisike Ogalik konksu otsa.
Südametäiega võtab kalamees järelejäänud viinalonksu, valab selle Ogalikule suhu ning virutab selle siis tagasi vette.
Mõtleb siis kalamees, et püüab veel paar minutit ja läheb ära koju.
Ei ole lihtsalt täna hea päev kalapüügiks.
Aga siis, oh imet, hakkab ühtäkki kala võtma nii, et vähe pole.
Ja ikka üks kala suurem, kui teine.
Lühikese ajaga on kalamehe seljakott priskeid kalu täis ja ta astub rõõmsalt koduteele.
Korraga kuuleb ta seljakotist vihast jutupominat: “No kuradi Ogalik! Küll on ikka lurjus! Seal saab tasuta viina ja pärast visatakse jälle vette tagasi!”
No kohe üldse ei näkka!
