Kunagi ennemuistsel ajal juhtus ilus, iseseisev ja enesekindel printsess, kes istus ja mõtiskles parasjagu lossi lähedal asuva siiani veel puhta tiigi ökoloogilistest probleemidest, kokku konnaga.
Konn hüppas printsessile sülle ja ütles: „Mu suursugune daam, ma olin nägus prints, kuni kuri nõid mulle loitsu peale pani. Kuid kõigest üksainus suudlus muudaks mu jälle nooreks printsiks ja siis, mu kallis, võime abielluda ja elada koos mu ema majas, kus sa saad süüa teha, pesu pesta, lapsi sünnitada ja olla mulle igavesti tänulik kõige eest, mida ma sulle pakun.”
Sel õhtul, rüübates õhtusöögil konnakoibade kõrvale valget veini, mõtles printsess:
„Ausalt öeldes meeldivad su koivad mulle rohkem kui su mõtted.”
