Kehaosad arutasid omavahel, kes nendest on boss.
Aju arvas, et tema peaks boss olema, sest ta juhib kõiki organismis toimuvaid protsesse.
Süda arvas jälle, et tema peaks boss olema, sest ilma mootorita auto ju ei liigu.
Magu arvas, et tema peaks olema boss, sest tema annab energiat ja ilma energiata ei toimu midagi.
Jalad arvasid, et nemad on bossid, sest kui jalgu all pole, siis pole ka kõigest muust kasu.
Silmad arvasid, et nemad on kõige tähtsamad, sest kui ikka ei näe midagi, siis pole ka kõigest muust kasu.
Kõige lõpus ütles pärasool, et tema on kõige tähtsam, sest ilma jäätmekäitluseta organism kaua ei toimi. Kõik naersid pärasoole üle ja ütlesid, et sitt nali.
Pärasool solvus ja surus solvunult soolika kokku.
Varsti oli aju paanikas, süda puperdas, silmad jooksid vett, magu kannatas happerünnaku käes ja jalad olid nõrgad.
Nad kõik palusid pärasoolelt vabandust ja lubasid teda bossina tunnustada, kui see neile enam sitta ei keera. Ja nii saigi pärasool bossiks.
Loo moraal on selles, et olgu alguses kui tahes head kavatsused, lõpuks saab sitapea ikkagi bossiks!
