Alljärgnev lugu juhtus Floridas:
Eakas, hallipäine proua väljus ostukeskusest, kandes suuri ostukotte.
Kui ta lähenes parkimisplatsile, nägi ta, kuidas tema autosse istus sisse neli tursket neegrit ilmse kavatsusega sellega minema sõita.
Vanaproua ei kõhelnud hetkegi, vaid röögatas, nagu ta kopsud võtsid:
“Hei, teie! Välja autost! Mul on relv ja ma oskan seda kasutada!”
Sekundiga oli auto tühi ja neli meest jooksid, mis jõudsid.
Proua avas pakiruumi ja ladus oma ostud sinna.
Seejärel istus ta kabiini ja püüdis käivitada autot. See ei õnnestunud.
Proua ei saanud aru põhjusest, sest tema auto ei olnud teda veel kunagi alt vedanud.
Tema imestus oli veelgi suurem, kui ta märkas tagaistmel jalgpalli ja kahte õllekasti.
Veidi mõelnud, taipas ta, et oli eksikombel pidanud võõrast autot enda omaks.
Olles natuke ringi vaadanud, leidis ta ka oma auto.
Koju sõites otsustas ta astuda läbi politseijaoskonnast ja rääkida oma eksitusest.
Valves olev seersant kuulas ta jutu ära ja naeris pisarateni.
Kui proua küsis, mis teda naerma ajab, osutas seersant ruumi teises otsas olevaid hirmunud neegreid, kes üksteise võidu selgitasid teisele ametnikule, kuidas hirmuäratava välimusega naisterahvas oli suure relvaga ähvardades neilt auto röövinud.
Kuriteomenetlust ei algatatud, sest vanadaamil ei olnud kaasas mingit relva.
Sellest moraal: kui te teete vanaduses midagi, tehke seda nii, et oleks midagi meenutada!
