Ja nüüd miskit mahedamat neile kellele sadistlikud naljad ei istu.
Kord toimus jahi- ja kalamehejuttude võistlus. Auhinna pidi saama see jutt, mille kohta oleks kindlalt saanud väita, et see on vale. Räägiti igasuguseid lugusid suurte kalade püüdmisest ja karude-lõvidega võitlemisest. Zhürii arvamus iga loo puhul aga oli, et raskesti usutav, aga mine tea, võib-olla oli siiski tõsi. Lõpuks tuli järgnev lugu:
Oli hilis-sügisene varahommik kui läksime jahile. Ilm lubas ilusat päeva ja seetõttu oli ka riietus vastavalt õhem. Relvad ja laskemoon oli juba ettevalmistatud päev varem ja samuti pudel haljast jahi lõpu tähistamiseks.
Kui metsa jõudsime keeras ilm vastu ootusi sombuseks. Hakkas sadama peenikest vihma ning riided muutusid niiskeks ning külm kippus luude kallale. Nagu kiuste polnud näha ühtegi looma ega lindu. Isegivärskeid jälgi polnud näha. Keskpäevaks olime juba külmast kanged, aga saagita ei tahtnud koju minna. Otsustasime natuke külmarohtu võtta ja siis jätkata. Aga oh häda – keegi polnud punnivinna kaasa võtnud. Nii jäi pudel avamata ja meil tuli koju minna.
Zhürii üksmeelsel otsusel tunnistati lugu valeks ja seega konkursi võitjaks.
Miskit mahedamat neile kellele sadistlikud naljad ei istu
