Elu kuldses eas paarike hakkab end õhtu magama sättima.
Taat heidab ontlikult voodisse, paneb käed kenasti põse all kokku ja jääb und ootama.
Eideke ohkab sügavalt.
Kaasa küsib osavõtlikult:
“Miks ohkad, mu kallis?”
Eideke vastab:
“Kui me nooremad olime, siis Sa alati kallistasid mind igal õhtul enne uinumist…”
Taat ajab end ohet ja haigutust alla surudes istukile, lükkab jalad tuhvlitesse, tatsab eidekese voodini ning kallistab teda kiirkorras.
Seejärel ukerdab oma asemeni tagasi ja sätib end mõnusalt pikali.
Aga ei. Taas ohkab eideke sügavalt.
“Mis on?” küsib osavõtlik kaasa.
Eideke vastab:
“Kui me nooremad olime, siis Sa alati suudlesid mind enne magama jäämist…”
Taat ajab end ohet ja haigutust alla surudes asemel istukile, lükkab jalad tuhvlitesse, tatsab eidekese voodini ning annab talle matsuva musu.
Seejärel ukerdab oma asemeni tagasi ja sätib end mõnusalt pikali.
Aga ei. Taas ohkab eideke sügavalt.
“Mis on?” küsib osavõtlik kaasa.
Eideke vastab:
“Kui me nooremad olime, siis Sa alati näkitsesid mind õrnalt kõrvast enne uinumist…”
Taat ajab end ohet ja haigutust alla surudes asemel istukile, lükkab jalad tuhvlitesse ja tatsab magamistoa ukse poole.
“Kuhu nüüd?” imestab eideke.
“Kööki! Hammaste järele…” vastab taat nukralt.
Miks ohkad, mu kallis?
