Metsas on näljaaeg.
Vares istub puu otsas, juustu asemel leivatükk nokas.
Tuleb rebane: “Vares, ole hea, anna tükike leiba!”
Vares vaikib.
“No kuule, vares, metsas on nälg, anna kas või pisike tükike!”
Vares on endiselt vait.
“Tead, vares, su naine kurameerib oma ülemusega!”
“Mida?!?”
“Rebane haarab varese noka vahelt pudenenud leivatükikese ja pistab nahka.
Siit moraal: kui su abikaasa oma bossiga semmib, siis ole vait nagu haud, muidu võid viimasestki leivatükist ilma jääda.
Metsas on näljaaeg
