Mees läheb seafarmi, et 20-puudast siga osta.
Farmer otsib välja ühe sea, haarab hammastega sellel sabast, tõstab sea õhku ning viibutab seda õhus mõned tiirud.
Seejärel paneb ta sea maha tagasi ning ütleb: “Ei ole see päris 20 puuda…”
Seejärel haarab ta teisel seal hammastega sabast ning järgib sama protseduuri.
“See on küll täpselt 20 puuda,” ütleb ta mehele pärast teise sea mahaasetamist.
Mees ei taha uskuda, et niimoodi sigu on võimalik kaaluda.
“On küll,” on farmer eneses kindel ning kutsub oma poja.
Poeg haarab hammastega sea sabast, tõstab selle õhku ning viibutab seda õhus mõned tiirud, asetab siis sea maha tagasi ja ütleb: “See siga kaalub täpselt 20 puuda!”
Kuna meie mees on ikka veel hämmelduses, laseb farmer oma pojal tema ema kutsuda, et siga kaaluda.
Viie minuti pärast tuleb poeg tagasi ja ütleb: “Ema ei saa praegu tulla – ta kaalub köögis postiljoni-onu!”
Mees seafarmis
