Eestlane abiellub juuditariga.
Pulmaööl tahab Jaan Saarale lähenema hakata, too aga tõrjub teda:
„Sa ju tead, Jaan, et ma olen juuditar. Ma ei saa sinuga seksida, kui sa mulle sadat eurot ei anna!”
„Hea küll, kullake, võta!”
Ja nii jääbki: kui Jaan naisega seksida tahab, tuleb tal saja euro võrra taskut kergendada.
Mööduvad aastad ja Eestisse jõuab masu.
Ühel päeval läheb pisarais Jaan Saara juurde ja tunnistab:
„Mu firma läks pankrotti, mulle ei jäänud eurotki! Kullake, me oleme täiesti laostunud!”
„Rahune, kallis!” lohutab Saara. „Tule akna juurde. Näed seda pagaritöökoda? See on minu oma. Aga seda pesumaja seal näed? Ka see kuulub mulle. Nagu see autoteeninduski. Ja see maja, mida seal ehitatakse, on meie tulevane kodu. Aga oleksid sa ometi pisut tiirasem olnud, kuuluks kogu linn meile!!!”
Ma ei saa sinuga seksida, kui sa mulle sadat eurot ei anna!
