Lehekülg abielunaise päevikust:
“Laupäevaõhtul käitus mu mees imelikult. Olime kokku leppinud, et kohtume linna popimas kohvikus. Olin olnud kogu päeva shoppamas sõbrannadega ja arvasin, et ta on veidi solvunud, sest hilinesin veidi. Siiski ei öelnud ta midagi selle kohta.
Vestlus ei edenenud, ta oli kuidagi vaikne. Tegin ettepaneku minna kuhugi vaiksemasse kohta, kus saaksime vestalda. Ta oli sellega nõus, kuid oli ikkagi üsna vaikne.
Küsisin talt, et kas tal on mingeid muresid? Vastas, et ei midagi. Küsisin, et kas on minu süü, et ta on vaikne ja tõre. Vastas, et pole häda midagi ning ma ei peaks muretsema.
Koju sõites ütlesin talle, et armastan teda. Ta naeratas ja jätkas sõitu. Ma ei suuda mõista tema käitumist ja ei saa aru, miks ta ei vastanud minu armuavaldusele.
Kodus tundsin, et oleksin nagu mehe kuhugi uttu kaotanud, nagu ta ei tahakski mind enam leida. Ta ainult istus ja jõllitas telekat, ta mõjus kuidagi kauge ja võõrana.
Lõpuks otsustasin minna magama, mees järgnes mulle 10 minuti pärast ja üllatusena vastas minu lähenemisele ning me armatsesime, kuid siiski tundus ta kuidagi eemalolevana.
Otsustasin, et ei kavatse seda enam kauem kannatada ja tegin ettepaneku asjast rääkida. Märkasin aga, et ta oli juba tukastunud. Nutsin end magama.
Ei tea, mida teha. Olen nüüd kindel, et mehel on teine naine. Mu elu on katastroof!”
Rida abielumehe päevikust:
“Laupäevaõhtu: Kalev kaotas, aga õhtul sain õnneks seksi.”
