Ma olin siis vast kusagil 16-aastane…Läksin apteeki, et preservatiiv osta.
Tol ajal olid noored tunduvalt tagasihoidlikumad ja tuli saada hakkama mõningase eneseületamisega, et küsida apteekrilt kummi, eriti veel, kui apteeker on noor ilus naine(tema nimi oli vist Kai).
Märgates minu kohmetust, uuris ta, mis mureks.
Siis ulatas ta mulle pakendi ja küsis, kas ma ikka tean, kuidas seda kasutada. Tunnistasin ausalt, et ega ei tea.
Ta avas pakendi, võttis preservatiivi välja ja tõmbas selle ühe osava rulluva liigutusega endale pöidla otsa. Ta seletas, et kumm tuleb rullida ilusti lõpuni alla ja üles jätta väike “mütsike.” Vaatasin võlutult tema tegevust. Ta heitis pilgu üle tühja apteegi, läks lukustas välisukse, võttis mul käest ning talutas mu leti taga olevasse ruumi. Siis nööpis ta oma kitli lahti ja võttis rinnahoidja seljast.
“Kas see erutab sind?”
Seisin nagu tummahammas, suu lahti ja ainult noogutasin.
“Pane nüüd kondoom peale!” ütles ta.
Kuni ma sellega tegelesin, võttis ta riidest lahti ja heitis diivanile pikali. “Kiiremini,” sosistas ta, “meil pole palju aega!”
Magusa finaali hetkel läksid ta silmad äkki suureks ja ta kriiskas: “Kas sa panid ikka kummi peale?!” “Muidugi!” vastasin ma uhkelt ning kõrvuni naeratuse saatel tõstsin ta näo ette parema käe pöidla koos kummiga.
Ta olekski vist mind peksma jäänud, kui ma poleks tagaukse kaudu põgenema saanud.
Raske on ikka nendest naistest aru saada…
Läksin apteeki, et preservatiiv osta
