Eit läks hommikul linna ja käskis taadil endale lõunaks kala keeta.
“Kui kaua ma keedan?” uuris taat.
“Nii kaua, kuni silmad valgeks lähevad, siis ongi juba valmis!” õpetas eit.
Eit läks ära, taat pani kalapoti tulele.
Kui eit õhtul koju tuli, keetis taat ikka veel kala ja vahtis oma silmi peeglist – need polnud veel sedamoodigi, et hakkaks valgeks minema…
