Kunagi jutus sihuke lugu, et Tartu KeK-is oli üks kõva müürimees, kellel igasuguseid aukirju ja medaleid ja lõpuks anti veel autoostuluba ka…
Tõi siis ise Togliattist , tehasest ise ära ka, ilusa tumekollase pärla null kuue.
Üks reede õhtu kenal varasuvisel ajal tegi siis brigaadile Kasekese restos kõvasti välja.
Vaja koju sõita, mees elas Ihastes, kuid ise täis nagu lampkast.
Unustas pintsaku kõige rahakoti ja dokumentidega kõrtsi ja muudkui sõitma oma uue massinaga.
Kaunase puiesteel võmmid väljas ja sau ette.
Vend ei pannud kohe tähelegi ja udjas jupi maad mööda, enne kui jagas ja peatuma sai.
Võmmid kohe plaginal ligi ja pabereid nõudma…
No aga pabereid netu ja kahtlus ka, et mees täis, ning kästi siis võmmiauto juurde tulla, et panevad puhuma.
Toosama hetk käis viiskend meetrit tagapool hirmus laks, mosse sõitis taksole ette…
Võmmid plaginal sinna…
Mees vaatas, et tema jaoks aega nagu pole, istus autosse, sõitis koju, ajas masina garaaži ja keeras magama.
Mitu tundi magas, peris selgeks juba, kui kõvad kellad ukse taga.
Võmmid.
“Kus auto on???”
“Garaažis.”
“Davai, näita välja!!!”
Vend tegi uksed lahti ja pidi perseli kukkuma: garaažis seisis võmmi Žigull, kah kollane 06, vilkurid peal ja puha…
Kõva müürimees ja tema uus masin
