Kolm meest satuvad ühel ajal Püha Peetruse juurde.
Viimane küsib, kuidas siis mehed nii üheaegselt taevaväravate juurde sattusid.
Esimene mees hakkab rääkima: “Tulin koju. Vaatan, et naine magamistoas kahtlaselt õhevil, voodi segamini ja rõduuks paokil. No nii, on raisk ilmselt jälle rõdul peidus! mõtlesin. Jooksin rõdule ja näen, et mingid näpud hoiavad kramplikult rõduäärest kinni. Kukkusin siis vihaselt vastu sõrmi taguma, kuni näpud kadusid ja too sitapea alla kukkus. Aga ta, raibe, jäi veel maha oigama. Raevunult haarasin köögist külmkapi, mille raisale alla pähe viskasin. Kapp, kurat, oli nii raske, et sain infarkti ja surin.”
Teine mees hakkab siis rääkima: “Olin mina maaler, värvisin suurte majade seinu. Äkki tuli kole tuuleiil ja paiskas mind korvist välja. Sain õnneks just mingist rõduäärest kinni, kui üks idioot mulle vastu näppe hakkas taguma. Kukkusin alla ja sain hirmsasti haiget. Aga see mees viskas mulle veel külmkapi otsa ja nii ma hukkusingi.”
Küsib siis Peetrus kolmandalt mehelt, mida imelikku siis temaga juhtus…
“Ma olin külmkapis…” vastab mees.
Kolm meest satuvad ühel ajal Püha Peetruse juurde
