Koduperenaine soetab enesele armukese, kes külastab teda tavaliselt pärastlõunal, siis kui mees tööl on. Kord aga tuleb mees ootamatult poole päeva pealt koju ja naine lükkab armukese riidekappi. Tal jääb aga märkamata, et riidekapis peidab end tema seitsmeaastane poeg. Niisiis istuvad laps ja armuke mõlemad hiirvaikselt kapis, kuni poisike sosistab: “Siin on nii pime…” “On jah,” nõustub armuke vaikselt. “Mul on spinningurull,” teatab poiss. “Vaat kui tore,” vastab armuke. “Tahad ära osta?” jätkab poiss. “Ei taha!” tõrjub mees. “Mu issi on siinsamas…” “Hea küll, kui palju?” “250 dollarit.” Mees kiristab hambaid, aga laob raha lagedale.
Paar nädalat hiljem tekib samasugune olukord – armuke ja väikemees koos kapis kükitamas. Poiss alustab taas juttu: “Siin on nii pime..” [to_like id=”20340″]”On jah,” vastab mees, ise juba valvsaks muutudes. “Mul on spinninguritv,” jätkab poiss. “Kas tahad ära osta?” “Ei!” sisistab mees ägedalt. “Aga mu issi on siinsamas…” “Hea küll, kui palju?” ohkab mees. “750 dollarit!” No mis mehel üle jääb…
Paar päeva hiljem, pühapäeval tuleb poisi isal tahtmine temaga kalale minna, kuid poiss vastab, et ei saa minna. “Miks?” imestab isa. “Ma müüsin oma varustuse maha,” vastab poiss. “Palju said?” pärib isa. “1000 dollarit,” kõlab vastus. Isa on šokeeritud. “Kas ma sind nii olen kasvatanud?! Kas siis nii tohib oma sõpru nöörida?! Sa oled liigkasuvõtja, petis! 1000 dollarit on ju rohkem kui kümnekordne hind! Nii, poiss, nüüd läheme kirikusse ja sa tunnistad seal oma patu üles!” Kirikusse jõudes lükkab isa poisi pihitooli, lööb ukse tema taga kinni ja viipab vaimulikule. Pihitoolis istuv poiss kuuleb, et teisele poole keegi sisenes. Ta kuuleb köhatust ja saab aru, et peaks rääkima hakkama. “Siin on nii pime…,” alustab ta ebalevalt. Teiselt poolt võret kostab “Ära hakka jälle peale!!!”[/to_like]
Koduperenaine soetab enesele armukese
