Pulmaöö.
Noorpaar lesib voodis, ümberringi küünlad, roosid, vahuvein, romantika…
Äkki sosistab pruut:
“Kallis, ma olen süütu…Ja sellest seksist, või mis ta ongi, ei tea ma midagi…Palun õpeta mind!”
Mees on algul veidi ehmunud sellise palve peale, aga kui nii, siis nii.
“Muidugi, kallike!” hüüab ta naisele. “Vaata, see, mis sul jalgade vahel on, on nagu vangla. Ja see, mis minul on, see on kinnipeetu. Nüüd võtame ja paneme kinnipeetu vanglasse!”
Nii möödus esimene kord, pärast mida kukub mees rahulolevalt padjale.
Pruut aga küsib põnevusega:
“Kallis, mulle tundub, et kinnipeetu jooksis vanglast ära…?”
“Jah?” kergitab mees kulmu. “No siis tuleb ta uuesti istuma panna!”
Pärast teist korda kukub mees taas padjale ja hingeldab raskelt, kuid rahulolevalt.
“Kallis, kallis!” müksab naine teda. “Võibolla mulle ainult tundub, aga kinnipeetu on jälle põgenenud!”
“Kurat, ega talle eluaegset ei antud!” karjub väsinud mees närviliselt.
Kinnipeetu ja vangla
