Noormees tahab oma uuele kallimale sünnipäevaks kingitust teha. Kuna nad pole veel väga pikka aega käinud, siis pärast hoolsat järelemõtlemist otsustab noormees kinkida paari kindaid. See oleks romantiline, kuid mitte intiimne kingitus. Koos kallima noorema õega läheb noormees kaubamajja ja ostabki paari valgeid kindaid. Õde aga ostab endale paari püksikuid.
Pakkides aga lähevad ostud segamini. Paki sisu kontrollimata saadab noormees kingituse kallimale ning lisab juurde kirjakese:
“Valisin need, kuna olen märganud, et sul pole kombeks neid kanda, kui õhtuti väljas käime. Kui poleks olnud su õde, oleksin valinud pikad ja nööpidega, aga tema kannab lühikesi, mida on kergem ära võtta. Neil siin on õrn varjund, aga müüjanna, kellelt need ostsin, näitas mulle paari, mida ta oli kolm nädalat kandnud ja need polnud peaaegu üldse määrdunud. Ma palusin, et ta prooviks sinu omi, ja ta nägi tõesti kena välja.
Ma tahaksin nii väga olla esimene, keda sa nendes kohtad, kuid kaldun arvama, et kellegi teise käed puudutavad neid enne, kui mina sind jälle näen.
Kui need ära võtad, lase neil veidi tuulduda, sest kandes lähevad nad natuke niiskeks.
Kui sa vaid teaksid, kui palju kordi tahan ma neid algaval aastal suudelda! Loodan, et kannad neid minu meeleheaks ka reede õhtul.
PS. Kõige trendikam on neid kanda kergelt allakeeratult, nii et karv natuke paistaks!”
