Kirikuõpetaja märkab heinamaal rohtu niitvat sulast, kel on kelluke vikati küljes:
“Hei, Jaan,” hõikab õpetaja. “Miks sul see kelluke vikati küljes on?”
“Sellepärast, härra õpetaja, et kõiksugu hiired ja muud pisiloomad kuuleksid ja vikati eest ära jookseksid, nii et ma kedagi vigaseks ei teeks.”
“Oo, sina armastad Jumala loodud olendeid!” imestab kirikuõpetaja. “Selle eest annan ma sulle kõik su patud andeks! Oled sa mingit pattu teinud?”
“Jaa, isake, olen. Ma olen peretütrega lakas patustanud…”
“Hea küll, mu poeg, selle patu saad andeks. Kas on veel midagi?”
“Oo jaa, ma olen ka perenaise endaga patustanud…”
“See on paha, väga paha, Jaan, aga ma anna ka selle patu sulle andeks. Veel midagi?”
“Kui perenaine ja tütar linnas laadal käivad, patustan ma ka peremehega…”
“No kuule, Jaan, see sinu kelluke tuleks küll vikati asemel millegi muu otsa riputada!”
Kelluke vikati küljes
