Metsaloomad olid väga kurvad, et neil pole kedagi sellist, kes neid valitseks.
Kutsuti kõik metsaloomad kokku ja arutati, kelle võiks endale juhiks valida.
Algul arvati, et mäger võiks juht olla.
Mäger aga oli kogu aeg unine ja pahur. Selle peale andsid metsaloomad talle peksa.
Aga mägral oli pohhui, kuna ta oli nagunii enamasti enda urus.
Selle peale läksid metsaloomad jälle kurvaks.
Siis pakuti harakat juhiks.
Aga harakas lõugas kogu aeg ja eputas oma kireva sulestikuga. Selle peale muutusid metsaloomad jälle kurvaks ning andsid harakale peksa, nii et suled lendasid.
Siis pakuti, et karu võiks olla juht. Mindi karu juurde.
Aga karu ütles, et tema talvel magab ja temal on pohhui.
Selle peale läksid metsaloomad kurvaks ja andsid karule korralikult peksa.
Siis arvati, et võiks orava endale juhiks valida. Orav, virk loom, korjab käbisid ja pähkleid jne. Nõus.
Pandigi orav loomade juhiks.
Siis aga orav sai aru, et kuna ta on teistest parem, hakkas endale veel rohkem pähkleid ja käbisid nõudma.
Teised loomad said selle peale väga kurvaks ja tahtsid talle peksa anda, aga orav jooksis puu otsa ja loopis metsaloomi käbidega. Selle peale läksid metsaloomad veel kurvemaks ja küsisid siili käest, mida nüüd teha. Orav ülbitseb. Siil tuli appi ja seisis selle puu alla, kus orava residents asus.
Kõik kurvad metsaloomad asusid puud raputama, nii et orav kukkus oma pesast välja ja p*rsetpidi siili okaste peale.
Ja pärast andsid kõik metsaloomad oravale koos peksa.
Loo moraal: “Iga okas loeb!”
Kelle võiks endale juhiks valida?
