Ükskord otsustasin kontrollida, kas mu naine mind ikka armastab.
Jätsin talle lauale kirja, et olen leidnud uue naise ja lahkun ta juurest jäädavalt.
Ise ronisin voodi alla peitu ja jäin teda ootama.
Mõnes mõttes muidugi lapsik tegu, aga mul oli nii suur soov teada saada, millised on tema tunded minu vastu.
Salamisi lootsin, et ta hakkab südantlõhestavalt nutma ja igati väljendama suurt kurbust minu lahkumise üle.
Lõpuks tuli naine koju.
Avastanud kirja, saabus korterisse minutiks haudvaikus.
Seejärel oli kuulda pastaka kribinat, ta lisas midagi minu kirjale.
Siis hakkas ta riideid vahetama, ise samalajal mingit lõbusat lauluviisi ümisedes.
Mul tuli klimp kurku.
Ta oli pigem rõõmus kui kurb.
Aga asi läks veel hullemaks.
Ta võttis telefoni, valis numbri ja toimus järgmine vestlus:
“Tere kallis, ma olen juba valmis ja hakkan tulema! Mis meest puudutab, siis ma lõpuks ikkagi viisin ta nii kaugele, et ta lasi mu juurest jalga. Kuidas ma küll omal ajal sellele lollpeale naiseks läksin? Kahju, et me sinuga varem ei kohtunud. Tulen, musike!”
Ta lõpetas kõne ja lahkus.
Ma olin šokis, ei suutnud end liigutada.
Külm higi voolas mööda selga alla.
Lõpuks roomasin nutukrampides voodi alt välja ja läksin laua juurde lugema, mida see alatu libu mulle hüvastijätuks kirjutas.
Ja ma lugesin: “Ma näen su jalgu voodi alt paistmas. Läksin poodi piima ostma.”
Kas mu naine mind ikka armastab?
