Täna on väljasõit naise vanemate juurde.
Läheme neile suurt sõnumit teatama, meil on oodata järelkasvu.
Neil pidavat ka seal väiksed lapsed olema.
Naise vanemad elavad maal ja ma näen neid täna esimest korda.
Ärevus on sees – mine tea, kas võetakse omaks ja kuidas minusse suhtutakse….
Jõudsime siis kohale ning võtsime lauas istet, kui sisse tormas noorperemees ja ütles, et panime krants Pontu magama.
Ma küsisin , et kas Pontul on uneprobleemid.
Äiapapa, kes oli veidi napsune, sõnas: “Kurat, eelmine nädal sai teine ketist lahti, läks Lepiku Salme juurde ja murdis kaks lammast maha ja Murile tegi kutsikad taha, no üldse sõna ei kuuland! Sai võrukael magama pandud….”
Läks natuke aega edasi, kui pere kõige väiksem poiss Peeter hakkas nutma ning ei kuulanud sõna. Tõmbas laualt veel suhkrutoosigi maha.
Pereema karjus ja räuskas ning hüüdis lõpuks väsinult: “Tule, Peeter, paneme sind ka magama!” Seal perekonnas on ikka päris karmid karistused!
Ma tõmmasin näost kaameks, no tema nahka ma enam päästa ei saa, aga päästaks enda omagi!
Ei julgenud ma enam sõnagi öelda…Kui teatavaks teen, et peretütrele lapse teinud, pannakse mind ka viimaks magama!
Maal on elu ikka karm!
