On ühe maailmakuulsa saksa kardioloogi matused.
Rahvast on kogunenud palju ja enamik neist on endised kolleegid.
Õhkkond on range,väljapeetud ja soliidne.
Vastavalt kadunukese viimasele soovile, maetakse ta kirstu, mida hauda vajudes ümbritseb suur roosidest süda (tegemist ju ikkagi südamearstiga). Noh, et kirst vajub hauda mootoriga, nagu ameerika filmides, ja sulgub siis suure südame sisse.
Kõik laabub, papp peab kõnet ja inimesed poetavad pisaraid.
Äkitselt on kõige emotsionaalsema koha peal kuulda vaikset itsitamist kuskilt tagantpoolt matuseliste seast.
Itsitajaks keegi endine kolleeg, meesarst.
Inimesed hakkavad meest hurjutama ja noomima, et mis sa itsitad ja mis siin küll naljakat on, ning vaatavad teda etteheitva näoga.
Mees siis seletama, et ta sooviks, et tedagi maetaks samamoodi.
“No ja siis, mis selles soovis siis naljakat on?” pärib rahvamass.
“Ma olen günekoloog…” vastab mees itsitades.
Kardioloogi matused
