Stsenaarium nr.1:
Peale „niisket“ õhtut jõuad koju kell 05:38. Hiilid ettevaatlikult uksest sisse ja sulged selle hääletult.Võtad kingad jalast, esikus tuld põlema ei pane. Lähed sokkis kööki, avad hääletult külmiku ukse ja jood natuke toormahla, et hullemad aurud kaoksid ja vedeliku kaotust leevendada.
Hiilid vaikselt vannituppa ja lased kraanist ettevaatlikult paar tilka vett hambaharjale. Ei kurista, aga loputad ettevaatlikult ja sülitad ettevaatlikult. Kused hääletult ja ei lase isegi vett peale. Riided võtad seljast elutoa poolel ja viimased meetrid roomad voodini, üritad libistada ennast teki alla.
Ja mis juhtub? Naine istub täiesti ärkvel, suunurgad vahus ja karjub: “KUS KURADI KOHAS SA OLID???”
Stsenaarium nr.2:
Tuled koju samal ajal ja üritad võtit lukuauku toppida, ise samal ajal ropendades ja karjudes, niikaua kuni äratad kõik naabrid ja ümberkaudsed koerad. Kui lõpuks ukse lahti saad, siis virutad ta nii kinni et raamid värisevad. Tormad esikusse ja koperdad riidekapi otsa ise samalajal kirudes ja tagudes rusikatega seina. Lendad kööki. Avad külmiku ukse nii, et kõik purgid ja topsid lendavad põrandale. Jood piima otse pakist ja röhitsed nii et aknad ähvardavad puruneda. Hirmsa kolinaga leiad vannitoa ukse, sisened ja kused sorinal. Igaksjuhuks tõmbad kaks korda vett. Pesed hambad, vesi voolab samal ajal täiega. Kuristad kurku, ise samal ajal lauldes. Tuigerdad seintelt tuge otsides magamistuppa. Lööd jalaga ukse lahti ja karjud : “NÜÜD HAKKAME N……MA!”
Ja mis juhtub? Naine magab õiglast und, ei kuule ega näe. Raudselt!
